Frederika Nicka Klaudia

EE* Frederika Nicka Klaudia
SBI n     (pruunmask)
sündis 06.07.2012
ema: EST* Bijou Klaudia (IC)
Isa: EE* Nike L’Amour Klaudia
Frederika Nicka pildigalerii

Riika lugu

Mina olen Riika. Riika on minu Pere jaoks kodune nimi. Päris nimi kõlab mul uhkelt ja pikalt Frederika Nicka Klaudia. Elan Tallinnas Nõmmel oma Pere juures. Enne mind elas siin juba suur paks must kass Rummi ja siis on meil veel ka suur akvaarium. Akvaarium on tore.

 Seal peal on väga mõnus ja soe magada. Lambid ju soojendavad kaant altpoolt. Rummi aga.. No Rummi vaatas mind alguses, kui ma saabusin, väga kahtlustavalt. Eks tal oli selleks ka tuline õigus. Peale paaripäevast kohanemist üritasin kohe tema sabaga mängima hakata ja see talle eriti ei meeldinud. Seejärel katsetasin, kuidas oleks teda nurga tagant rünnata. Mängides muidugi, mitte päriselt. Ka see ei paistnud härrale meeldivat. Küll aga otsustas ta mulle kasuisaks hakata. Enne õhtust magamaminekut aitab ta mul alati selga pesta ja kõrvataguseid. Ning mina, tõelise daamina, lasen end väärikalt kohelda.

Kuidas ma üldse oma Pere juurde sattusin? Eks see oli lihtsalt selline tavapärane Asi, Mis Pidi Juhtuma. Kui Perenaine nägi minu pilti, siis ta teadis kohe, et mina olengi tema kiisu. Kuigi ma olin siis pisi-pisi ja mu tulevasest kaunist mustjaspruunist maskist andis tunnistust vaid süsimust ninaotsake. Perenaine käis mind mu emme Bijou juures paar korda külastamas ja vaatamas ka ja asi oligi otsustatud. Kui ma sain kolm kuud vanaks, jätsin hüvasti oma venna Frederico ja õekese Freyaga ning kolisin oma uue Pere juurde. Siin on väga tore. Meil on suur maja, kus teine korrus on peaaegu ainult kasside päralt. Sinna on hea puhkama minna, kui allkorrusel lapsed ära väsitavad. Lisaks on siin ka täiesti müstiline koht nagu kelder. Alguses ma suhtusin keldrisse ettevaatlikult ja ei kippunud sinna eriti. Aga minu kasvades kasvas ka uudishimu mu sees ja nii ma ühel päeval sinna perenaisele järgi hiilisingi. Tema muidugi ei pannud seda üldse tähele (hiilimises oskan ma meistriklassi üles näidata) ja väljus keldrist nii, et ma jäin sinna paariks tunniks omapäi. Ega sellest midagi ei olnud. Olen juba 6 kuud vana ja täiesti iseseisev. Pealegi näen ma pimedas ülihästi. Kasutasingi aega ratsionaalselt ja püüdsin kinni hiire. Oli see vast saavutus. Tassisin hiire kohe keldri ukse taha ja jäin ootama, kuniks mind tuppa lastakse. Kui see juhtus, siis näitasin ma oma tublidust igati perenaisele ja ta kiitis mind ka. Selle vapra teo eest teenisin kohe lisaportsu pasteeti. Hiirt mul aga millegipärast ära süüa ei lubatud – imelikud inimesed. Nüüd aga teades, mis põnevat keldris juhtuda võib, üritan end igal võimalikult juhul sinna kaasa pressida. Hoolimata sellest, et keldris asub ka keskkütte katel ja tänu sellele on seal natuke tuhane põrand, ning mu lumivalged sokid vajavad pärast pea tunniajast puhastuskuuri, et nad hallid ei oleks.

Perenaise arvates olen ma kõige veetlevam kass, keda tema kohanud on. Ja loomulikult kõige uudishimulikum. No kui ta teisi mu sugulasi teaks, siis ta teaks ka, et see ongi meil geenides. Aga ma siis lasen tal arvata, et just mina olengi see Kõige-Kõigem. Nii võib juhtuda, et mulle langevad osaks mitmed privileegid. Näiteks päevasel ajal lõunaune magamine perenaise ja peremehe voodis.

Öösiti mind sinna millegi pärast ei lubata. Täiesti arusaamatu, miks neile ei meeldi, kui ma öösel kell 3 näiteks sätin end padja peale nende kõrva juurde ja nurrun sama kõvasti nagu keskmine diiselmootor. See asi vajab veel väljaselgitamist. Küll aga sobib mulle öiseks uneks väga hästi ka radiaatori kõrvale sätitud pesa. Või siis hoopis köögis puupliidi alune avaus. Seda eriti siis, kui väljas on külm-külm ja pliiti on äsja köetud. Aga hommikuti olen krapsti magamistoa ukse taga ja kui seda hiljemalt kell 9 pole avatud, et ma saaksin oma hommikuse tervitusnurr-rituaali sooritada, siis annan neile läbi ukse valjuhäälselt märku. Enne kella 9 ei viitsi ma ise ka üles tõusta eriti. Aga siis lähen ja hüppan kohe perenaise kõrvale, vaatan talle oma taevasiniste, kõiki mõtteid peegeldavate, silmadega otsa ja nurrun… millele järgneb muidugi paitamise kümmeminutkond ning maitsev pasteedine hommikusöök köögis küdeva pliidi kõrval.

Olete kuulnud väljendit “uudishimu tappis kassi”? Ma mõtisklesin selle üle pikalt, et miks nii kole väljend üldse olemas on. Nii tore on ju hüpata lähedalt uurima kui perenaine akvaariumikaladele süüa paneb. Loomulikult oli üllatus, et selleks puhuks tehakse akvaariumil kaan lahti ja sinna peale hüppamise üritus lõppeb üsna märjalt. Teine hirmus märg koht on WC pott. Aga ma ju ometi PIDIN lihtsalt nägema, kuhu see käärima läinud mahl läheb, kui ta sinna valatakse. Ja pesumasina trummel on ka päris põnev peidupaik. See läigib vahvalt ja lõhnab imelikult. Perenaine peab alati hoolikalt üle kontrollima enne masina tööle panekut, et mind seal peidus poleks. Ja kui peremees remonti teeb. Mõistate ju, et keegi lihtsalt peab olema brigadir ja istuma redeli ülemisel pulgal, et jälgida absoluutselt iga pintslitõmmet seinal?

Seda isegi hoolimata aeg-ajalt kasukale sattuvatest värvipritsmetest.

Lisaks ohtlikele asjadele meeldib mulle aga uudistada kõike. Ma pean lihtsalt nägema, kuidas peretütar joonistab. Või kuidas perenaine supi sisse porgandit hakib. Või kui peremees arvutis üritab tööd teha, siis ma lihtsalt pean ennast suruma tema ja sülearvuti vahele. Vahel ka klaviatuurile, aga selgeks on saanud, et sealt aetakse mind õige kähku ära. Telekat meeldib mulle ka vaadata. Eriti Ärapanija saadet. Sellel Ojapetsil on väga võluv komme kätega vehkida ja mis saaks olla lõbusam, kui neid käsi mööda teleka ekraani taga ajada. Lisaks meeldib mulle mängida nii, et perenaine viskab mulle mänguhiirt ja mina toon selle talle tagasi. Niimoodi siis mitu-mitu korda järjest. Teine tore mäng on “lamba tapmine”.

Selleks puhuks on ilmselgelt vaid minu jaoks meie majapidamisse tekkinud lamba kujuline villast kaelapadi. Igal võimalusel üritan ta maha murda ja ta kõhust villa kätte saada. Minu meelest on see maruvahva, aga jällegi perenaine ei tundu mängu võlu mõistvat ja elimineerib lamba alati kuhugi kõrgele kapi otsa ära.

Näitusele ei ole perenaine mind veel viinud. Mingi plaan tal on, aga eks näis kuidas me omavahel kokkuleppele jõuame. Olen üsna koostööaldis, kui pai saab, aga see kasuka pesemine vee sees… no vaatame seda asja.

Olen täiesti õige Pere juures, sest mis nad küll ilma minuta peale hakkaksid siin. Kindlasti oleks neil oluliselt igavam elu.